Martin Creed (1968) is an artist and musician based in London, United Kingdom.
In 2001 he won the Turner Prize for Work No. 227: the lights going on and off, which was an empty room in which the lights went on and off.
Since 1987 he has numbered each of his works, it is not as chronological catalogue but as a method of description and most of his titles relate in a very direct way to the work’s nature Creed works almost in all craetive fields- visual art, dance, music, talks etc.
His work has incited widespread comparison to conceptual art, because of his clean formalism.
He makes you aware of your own self-conciousness in handling with abstraction. Creed is asking the eternal question: ‘what can I do’.
Martin Creed on Londonis elav ja töötav kunstnik.
Ta on visuaalkunstidele lisaks tegev mitmetes loomingulistes valdkondades kaasa arvatud muusika, kaasaegne tants, kunstnikupresentatsioonid, jne. Alates 1987. aastast on ta loobunud oma tööde pealkirjastamisest, asendades selle nummerdamisega, mis tema jaoks pole mitte üksnes kronoloogiline kataloog, vaid kõige adekvaatsem viis tema töid edasi anda, võrdsustades eri meediaid ja muutes tööde nimetamise võimalikult neutraalseks protsessiks, sarnaselt tööde eneste programmilise neutraalsusega.
Creedi käekirja tüüpilised näited jätavad vaataja silmitsi lihtsaimate operatsiooniliste tehetega, silmitsi küsimusega, kas see on tõesti kõik, mis siin on või on see kaval trikk eraldamaks elementaarset kogemust tavapäraselt kunstiteostele projekteeritavast tähendustaustast. Nii pole näiteks tema “Teos number 88” midagi muud kui A4 paber, mis on nutsakuks kokku kortsutatud ning näiteks “Töö number 200; Pool õhku antud ruumis” täidab pool galeriiruumi õhupallidega.
Käesoleval näitusel eksponeeritav “Töö nr 227: Valgused lülituvad sisse ja välja” töötab aktiveerimaks tavaliselt vaataja jaoks “nähtamatuks” või “läbipaistvaks” jäävat galeriivalgustite süsteemi, ilma milleta ükski näitus poleks võimalik, lülitades kunstisaali 5 sekundilise intervalliga ON/OFF režiimile. See valmis, kui Creed üritas oma sõnutsi “luua skulptuuri inimestele vaatamiseks, usaldamata ühtegi olemasolevat materjali ja lootes teha midagi ilma olemasolevat objekti loomata.” Et see tagas talle 2001 aastal hinnatud Inglise kunstiauhinna Turner Prize’i 20 000 naelase preemiasumma ja koha New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumi püsikollektsioonis, on see mõistagi kunstniku enimdiskuteeritud töö ja nagu arvata võib ulatuvad reaktsioonid sellele ilmselgest sõimust kuni otsese ülistamiseni.
Üks isiklikumaid tõlgendusi pärineb Itaalia staarkunstnikult Maurizio Cattelanilt; “Kunst pole muust maailmast erinev. See on sõit emotsioonide Ameerika mägedel. Mõnikord tunnen ma end nii õnnelikult, mõnikord nii õnnetult. Ma olen alati mõelnud, et Martin Creedi “Tööl nr 227: Valgused lülituvad sisse ja välja” on midagi pistmist selle lihtsa tõega. Selles on võime pressida õnnelikkus ja ärevus kokku üheks lihtsaks žestiks.” Tõlgendusi võib olla erinevaid, üks on aga kindel – nagu kõikide alates möödunud sajandi kuuekümnendatest valminud krestomaatiliste tühja-ruumi-teostega, liigub siingi keskmesse vaataja kehalise kohalolu kogemus.