Spencer Finch (1962), is an artist based in New York, United States.
At the core of his practice is his ongoing investigation into the nature of light, colour, memory and perception. Utilizing a range of media from painting, drawing, photography and installations using fluorescent lights with coloured filters, Finch distills his observations of the world into glowing abstract colour.
Each work has its origin in Finch’s own observation of a particular time or place with a lingering historical resonance, from a recreation of the light at the site of ancient Troy in Eos (Dawn, Troy, 10/27/02) – to a futile attempt to capture the colour of a waterfall in White (Niagara Falls obscured by mist, April 17th 2006, 5.30pm). Inherent in the work is the tension between the objective investigations of science and the subjectivity of perception and lived experience, endowing his work with a melancholy that comes from what Finch describes as ‘the impossible desire to see oneself seeing’.
Spencer Finch on New Yorgis baseeruv kunstnik, kelle uurimuslik kunstipraktika tegeleb süvitsi valguse, värvi, mälu ja pertseptsiooniga, olles sageli suunatud konkreetsetele ajaloolistele või geograafilistele paikadele.
Nii on ta oma töödes uurinud ja edasi anda püüdnud näiteks Troojat ja Niagaara juga. Seda protsessi iseloomustab äärmine pingestatus minimaalsete nüansside otsinguil, millega jõutakse iselaadse sünteesini impressionistlikest ja kontseptuaalsetest kunstipraktikatest. Võtab ta siis aluseks isiklikud observatsioonid või usaldab värvusmõõdikuid, kasutab ta alati täpset teaduslikkku metoodikat poeetiliste lõpptulemusteni jõudmiseks. Ta rakendab oma loomingus erinevaid meediume, sealhulgas maali, joonistust, fotograafiat, enamasti aga siiski värvifiltritega valgusinstallatsioone, tõlkides omandatud tähelepanekuid maailmast abstraktseisse värvilahendustesse.
Käesoleval näitusel eksponeeritud “Varjud (Atget järgi)” võtavad uurimusaluseks Eugene Atget enam kui sada aastat tagasi vanast Pariisist võetud mustvalgete fotode võtmise asukohad. Kunstnik taasesitab ja tõlgib neid fotosid iseloomustavaid valguslahendusi ruumiliseks kogemuseks läbi hallide valgusfiltritega kaetud luminofoorlampide. Erinevalt näiteks samasuguse problemaatikaga töötavast James Turellist ei peida ega varja ega müstifitseeri ta oma selgelt tehnoloogilisi lahendusi – vaatamata edastatavate valgusrežiimide täpsusele ja kunstniku metoodika peensusele oleme me ikkagi rõhutatult kunstigaleriis ja vaatame tööstuslikult toodetud valguslampe. Seda tööd, nagu ka kogu kunstniku ülejäänud loomingut pingestavad käärid teaduslik-objektiivsete uuringute ja taju ning kogemuse subjektiivsuse vahel, jättes vaatajaile teatava melanhoolse tõdemuse kättesaamatust tegelikkusest kusagil kunstniku isiklikus kogemuses, mille kohta Finch ise ütleb “võimatus näha iseennast nägemas”.